Sisu jätkub siin.

Siia mingi tekst

siia mingi tekst pildi kõrvale

Jätkan tekstiga siin

Ka seekord kutsus Jüri meid koosolekule ja võtsime kutse vastu. Osalejaid tundus olema sadakond, suurem osa vanema põlvkonna esindajad, milles võis oma roll olla ka tööpäeval. Selle aastase miitingu aktuaalseimaks punktiks kujunes ESM ja Eesti Vabariik, sel teemal kõnelesid Mati Väärtnõu, Ivar Raig ja Alar Sudak, ette rutates võib öelda, et ei pääsenud seda puudutamata ka meie – see on tähtis asi ja puudutab kogu meie rahvuse saatust.

Vahetult enne meie kõne sai sõna kaitseminister, kes rääkis tõest, vabadusest ja kindlustundest, samadest asjadest rääkisin ELSK esindajana ka mina. Alljärgnevalt kokkuvõte minu sõnavõtust:
Kõigepealt küsimus: mida saab Eesti õppida ajaloost? Mis on Eesti strateegia? Me oleme harjunud kutsuma igasugust taktikat strateegiaks. Me ei ole harjunud mõttega, et 90% juhtudest ei jõua eesmärgini puhtalt lineaarse loogika kaudu. See on strateegia.

Esimene mõte – tõde

Eestis on üks paik, mis on andnud sisu sõnadele „viimse veretilgani“. Üks paik, mis ütleb meile, et ükskõik mis värvi lipp Pika Hermanni tornis lehvib, võidelda tuleb selle riigi eest, mille lipp on sinimustvalge. See paik asub Narva linnast lääne pool Alutaguse soode ja mere vahel. Selle paiga nimi on Sinimäed.

Sinimägedele andsid tähenduse mehed, kes ühtlasi andsid kõik. Need mehed saavad iga aasta juuli lõpus sealsamas paigas kokku. Igal aastal on neid vähem. Iga aasta juuli lõpus ootavad nad, et sellesse paika nendega rääkima tuleks Vabariigi Valitsuse esindaja. Juba aastaid ei ole seda juhtunud.

Ma tahan nende meeste nimel öelda, et oma vabaduse eest võidelnute meenutamine on täiesti normaalne ja seda tehakse igas riigis. Seda ei saa hukka mõista. Kui Venemaa seda teeb, siis see on lihtsalt naeruväärne.

Teine mõte – vabadus

Väga tihti on küsimus selles, kas vabadus või turvalisus. Nii ka viimastel kuudel Eestis.

Eesti iseseisvusmanifesti järgi tähendab vabadus, et Eesti rahvas saab oma saatust ise määrata. Vaba mees on oma maal ise peremees.

Vaba mees ei maksa võõraid võlgu.

Ma tean, et Riigikohus otsustas hiljuti väga napilt, et põhiseadus päris nii ei ütle. Tsiteerin Riigikohtu esimeest: „Eesmärgi kaalutlus kaalus üle riive intensiivsuse.“

Kas see tähendab, et eesmärk pühitseb abinõu?

Kas see tähendab, et Euroopa Liitu kuulumisel põhiseadust mitte ei kohaldata, nagu ütleb 2003. aasta põhiseaduse täiendus, vaid kohandatakse?

Või siis tähendab see, et me ei saa Eestis kohtuvõimu puhul rääkida võimude lahususest? Et siiski tuleks riigikohtunikud teha rahva poolt valitavaks?

30. augustil, kui punased ja rohelised nupud Riigikogus saavad taas kord määratu tähenduse, toimub Toompeal meeleavaldus Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumise vastu. Kutsun inimesi üles sellel osalema.

Kolmas mõte – kindlustunne

Eesti riigikaitse põhiline doktriin on kollektiivkaitse. Ma olen sellega muidugi nõus.

Ma näen siiski väikest strateegilist viga. Kus on plaan B?

Kus on plaan B juhuks, kui Eesti Vabariigi eluiga on NATO omast pikem? Sest Eesti Vabariik on loodud kestma igavesti. NATO on projektipõhine ja loodud külma sõja tingimustes.

Usun, et Eesti Vabariik peaks seadma eesmärgi paarikümne aastaga olla valmis ennast ise kaitsma. Olla valmis ennast üksi kaitsma. Olla valmis plaaniks B. Sest paarikümne aastaga võib seda tõesti vaja minna.

Enese alahindamine on strateegiline viga.

Kui me tunnistame tõde ja ei häbene oma ajalugu, kui me kaitseme vabadust ja lähtume põhiseadusest, kui me oleme endas kindlad ja usume endasse, siis suudame me rahvusena väga palju

Ruuben Saal
Eesti Leegioni Sõprade Klubi

Kuidas see juhtus: Maitla sõitis rünnakul Grenaderimäele Schwimmwageniga vaenlase poolt tollel hetkel vallutatud mäekurgu alla, ajades nii vaenlase täiesti segadusse. Autos olid autojuht, Maitla ja tema käsutuses olevale kuulipildujale MG42 linti ette andev grenader.

Juba autoga mäekurgu all sõites avas ta kuulipildujast mäetipu vallutanud punaarmeelaste pihta tule. Kurguni jõudes hüpati autost välja ja asuti omadele, kes auto järel mäetippu rühkisid, kattetuld andma. Enne mäele jõudmist kõlas hurraa-hüüe, mis viis venelased eriliselt segadusse. Veel käsitsivõitlus ja ainult üksikud venelased suutsid õnnelikult taganeda. Järgnevatel päevadel peeti läbi tohutute ohvrite siiski visalt vastu vaenlase rünnaklaviinidele. Ajalehele „Eesti Sõna” kirjeldas Paul Maitla Sinimägedes toimunut: „Kui teie tunnete sealset maastikku, siis loomulikult teate, et seal on kolm mäge. Esimese ja teise mäe oli Iivan oma alla võtnud ja sealt sai ta siis välja löödud. Iivan ründas kaheksa korda, et mägesid tagasi võtta, kuid see ei läinud tal enam korda.”

  Selle kõige eest esitati Paul Maitla 5. augustil 1944 autasustamiseks Raudristi-Rüütliristiga.

Loodetavasti äratab see projekt nii mõneski noores sügavama huvi oma juurte ja Eesti ajaloo vastu.

Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi

Seda loodetavasti provokaatorite eemale hoidmiseks. Riias oli sellele päevale kavandatud mitu vastuolulist üritust. Samuti lasus kirvena päeva kohal keelereferendumi vari. Tiblasid oli tulemus ärritanud ja ei olnud ju teada, mida hullud teha võivad. Kõigest, mis sel päeval näha saime, võis öelda, et keelereferendum tõi lätlasi rohkem kokku.

Piiril tunti hetkeks huvi, kes me oleme ja kuhu läheme ja öeldi: „Eks te minge siis.“ Läksimegi. Muidugi oli kuulda, et eelmisel päeval oli kontroll olnud ikka tugevam.

Kohale jõudsime väikese hilinemisega, seetõttu otsustasime Toomkirikusse sisse minemata jätta. Kokkulepitult tuli meile vastu Bruno, kes kogu ürituse vältel tõlkis ja päevasündmuste kohta eelselgitusi jagas.
Toomkiriku ümbrusesse olid kogunenud noored plakatitega „Ei okupatsioonivõimudele! Jah vabale Lätile!“

Ringi uudistasid ka ajakirjanikud ja politseivalve. Ühel hetkel lisandus ka märulipolitsei.

Panime valmis klubi lipu, mis vägagi tähelepanu köitis. Korraga kubises meie ümber nii kaamerameestest kui ajakirjanikest. Delfi võttis meie grupi juhi, Tarviga, lühikese intervjuu. Esimesest tähelepanuhoost üle ei saa väita, et lipp oma populaarsuses kaotanud oleks. Ikka leidus kedagi, kes sellele oma tähelepanu kinkis. Õnneks ikka positiivset tähelepanu. Tuli juurde Läti aatekaaslasi, sõbralikult õlale patsutama ja tunnustust jagama. Siiras rõõm selle üle, et ka eestlased on kohale tulnud. Vennalik suhtumine nendesse, kes koos ühte teed käivad.

Lipud seati auvalvesse, kahju oli näha, et peale klubi lipu oli väljas üksainus Eesti rahvuslipp. Terve bussitäie eestlastega oli juhtunud teel väike õnnetus ja nii läks aega, enne kui nad bussi parandatud said. Nemad jõudsid kohale teiseks päevapunktiks.

Silma jäid mitmed Leedu lipud. Baltiriigid olid koos, ühel rindel, seekord siis lätlasi toetamas.

Rongkäik hakkas vaikselt liikuma Vabaduse monumendi suunas. Seal moodustus lippudest spaleer kuni monumendini, mille ees pidasid auvalvet mehed Läti Leegionist.

Meie delegatsioon oli väike ja seetõttu ka rollid jaotatud, keegi polnud üle. Vabaduse monumendile lähenedes kukkus sellevõrra ka süda saapasäärde. Kokkulepitud oli, et tuleb ühte hoida, omad olid aga ammu silmapiiri taha kadunud. Minu mure lasus aga muus, kuidas väärikalt esindada klubi, kui mul pole õrna aimugi, kuidas professionaalselt käituda. Taganeda polnud kuhugi ja ausalt öeldes, põlv ikka päris värises, kui ma pärga samba najale sättisin.

Lõpetuseks pidas Vabadusmonumendi juures ainsa kõne kirikuõpetaja.

Kogu üritus Riias oli väärikalt väljapeetud. Minuni ei jõudnud ka tiblade räuskamist. Kuuldavasti oli viidud ära kõik, kes julgesid valjemat häält teha ja ega neidki palju olnud.

Tee jätkus Jekabpilsi suunal.

Poolel teel ühines meiega ERLi grupp, kes oli bussi korda saanud. Sellevõrra oli meie sini-must-valge korralikult esindatud. Lippude rivi sätiti üles, ees uhked kodutütred. Lühike rongkäik Krustpilsi lossi juurest mälestussambale “Isamaa eest langenuile.” Seal peeti kõned ja sambale asetati lilled ning ELSKi poolt pärg.
Krustpilsi lossi juurest sõitsime Suunu kooli. Koolis sai näha temaatilist näitust relvadest, raamatutest ja märkidest.

Sealne peaüritus toimus kaunilt kujundatud saalis, kus aukohtadele oli asetatud kõikide maakonna kangelaste pildid. Nördimus puges südamesse, Eestis ei julgeta nõnda asju ajada. Vägisi jäin mõtlema, et mis meil siis nii erinevat on. Mis muud, kui julgust napib. Julgust selg sirgu lüüa ja mitte eitada seda, kust me tulnud oleme ja milliseid valikuid on meie esiisad tegema pidanud. Pole veel keegi saanud olnut olematuks muuta.

Vanad veteranid asetati aukohtadele ja nende auks peeti lühikesed kõned. Oli rõõm näha, et ELSKi kõne väga soojalt vastu võeti. Kõnede vahele lisandusid muusikalised ja tantsulised vahepalad. Anti sõna vanadele leegionäridele.
Oli näha, et kogu üritus oli pühendatud vanadele leegionäridele. Ennekõike neile, nende pärast, nende jaoks. See suhtumine õhkus välja kõikidest toimingutest ja sõnadest ja tegi meele härdaks. Vähestel õnnestus tol päeval silmad kuivad hoida.

Kui Riias oli vastuvõtt soe, siis Krustpilsis olime me kõik vennad ja õed, seisime ühe asja eest. Seal polnud enam vahet, kes kust tuleb ja kui vana on. Seal olid kõik omad.
Ühtekuuluvus tunnet toitis veelgi finaalina kooliõuel toimunud aasta esimene lõkkeõhtu.

Terve päev oli pikk, aga jääb meeldiva mälestusena saatma veel kauaks. See saabki olla ainult nii, kui me külg külje kõrval seisame. Meil pole kedagi teist, kes meie eest seisaks. Ise peab tugev olema ja peab hoidma ühte nendega, kellega sama saatust kord juba jagatud on.

Kadri Tera
Eesti Leegioni Sõprade Klubi
Vahtkonna vahetus Riias asuva Läti Vabaduse ausamba jalamil:

13. veebruaril 2012 täitub 100 aastat ühe Eesti läbi ajaloo kuulsaima sõjamehe, kolonelleitnant Harald Riipalu, sünnist. Mees, kes raskeil aastatel 1941-45 juhtis võitlust kommunistide vastu, andes endast kõik. Tema lahingulise vapruse eest autasustati teda kolmanda eestlasena Auvere lahingu ja Sinimägede lahingu kangelasliku juhtimise eest Saksamaa kõrgeima sõjalise autasuga – Raudristi Rüütliristiga.

ELSK tegi ajalugu, andes möödunud aasta oktoobris, kingitusena 90. suurjuubeli puhul meie ainsale elusolevale Rüütliristikandjale kapten Harald Nugiseks’ile välja esimese postmargi, kus on kujutatud Teises Vabadussõjas võidelnud Eesti sangarit. See rõõmustas juubilari, vanu rindemehi nii kodu- kui välismaal, samuti filateliste üle laia Maailma kaasaarvatud Venemaal. Selle postmargi sünd oli justkui sula, mis näitas, et kommunistide ringkaitse tänapäeva ühiskonnas on hakanud lagunema, nagu kommenteeris seda üks vana sõjamees, kes verd valanud Neveli all, Mehikoormas, Narva all, Auveres ja Sinimägedes.

Edukalt traditsiooni alustanud, kujundas ELSK Harald Riipalu 100. sünnijuubeliks postmargi ja andsime 23. Jaanuaril 2012 Eesti Postile sisse 3 poognalise tellimuse margi proovitrükiks, tehes ka ettemakse. Kuna valitses haudvaikus, siis 9 päeva hiljem, 1. veebruaril 2012 võtsin telefonitsi ühendust Eesti Posti klienditeenindusega. Saanud vastuse, et margid on juba valmis trükitud ja pannakse järgmine päev teele, lõppes positiivne side. Juba järgmisel hommikul helises mul mobiiltelefon ja liinil oli Eesti Posti esindaja. Vastupidiselt eelmisel päeval öeldule, väideti juba seekord, et seda marki ei saavat mitte mingisuguselgi juhul trükkida. Selle olevat üle vaadanud spetsialistid ja juba pärast Harald Nugiseks’i postmargi väljaandmist alanud valitsusorganite poolne kära ja surve Eesti Postile, et kuidas küll lasti selline mark välja. Küsimusele, mis siis on lahti, et Eesti Vabariigis ei tohi oma maa sangarite postmarke välja lasta, sain vastuse, et margil olla sisuliselt nats, Eesti Post ei taluvat uut valitsuse pressingut ja juba nii palju kuuldud fraas, et ei lääneliitlased ega ka Venemaa ei saavat meist aru. Küsimusele, miks nad siis meist aru ei saa, kuna pildil on ju pesuehtne Eestimaa poeg, üks nendest, kes aastatel 1941-45 oma tervise ja elu hinnaga kaitsesid Eesti rahvast, võitlesid omariikluse eest, omades selleks absoluutset Eesti vabariigi toonase eliidi, eesotsas peaministriga presidendi kohustes, professor Jüri Uluotsa, toetust. Mees, kes oma võitlusega aitas punamõrvarite eest põgeneda Läände ligi 80 000 kaasmaalasel, mis garanteeris tugeva vaba Eesti eksiili tekkimise. Miks ei tohi Eestimaal mälestada sellist sangarit ja miks ta siis ei kõlba postmargile??? Vastus ikka, et valitsusorganid ei lase sellel juhtuda ja spetsialistid olid välja toonud, et margil on Harald Riipalu mütsi ees pealuumärk!!! See olevat kohutav sümbol. Ma väitsin, et see oli Relva-SS sümboolika ja just sellistes mundrites võideldigi oma rahvusväeosadega Teises Vabadussõjas, nagu seda ka nimetas juba eelpool nimetatud Eesti Vabariigi toonane presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots. Pealuumärgiga seoses tuli mulle suure Eesti riigikaitse pooldajana pähe Kuperjanovi pataljoni sümboolika ja leidsin ennast mõttelt, et kas tõesti on varsti ka aeg sealmaal, et mõni sõge ametnik käseb kuperjanovlastel keelata nende sümboolika kandmise!!?? Kuhu see hullumeelne maailm, kus enam oma ajaloost rääkida ei tohi, hakkab jõudma? Tahtmata nii tähtsa mälestuse kaitsmisel alla anda, tegin kompromissiks Eesti Posti esindajale ettepaneku, et kujundame kiiresti Harald Riipalust teise pildiga postmargi, kus pildi keskmes on sangar ja tema käisel olev SiniMustValge käisekilp, teda aga vapruse eest autasustamas III Germaani Soomuskorpuse juht Felix Steiner. Milline ajalooline moment! Leppisime kokku, et saadame kohe kavandi maili ja lähitundidel saame ka vastuse. Paraku tuli omakorda vastust oodata järgmise päeva, so 2. veebruari õhtuni. See oli sarnane eelmisel päeval kuuldule, toon siin ära vastuse: „Vaatasime uuesti MinuMark pildi üle ja peame tunnistama, et tegu on siiski hetkel väga tundliku teemaga. Alles mõni kuu tagasi tekitas rahvusvahelist vastukaja seik meie vabadusvõitlejate mundrite pärast ning sellele pidid reageerima nii välisminister kui poliitikud M. Laariga eesotsas. Lähitulevik peaks andma selgust riigikogus sündiva otsuse tasemel ning seejärel oleme teema käsitlemisel ja esitlemisel just sellises või teistsuguses vormis oluliselt paremal positsioonil. Olukorra keerukust arvestades oleme siiski antud hetkel sunnitud tellimuse täitmisest loobuma.” Selline kurb vastus siis ja seda Tartu rahu aastapäeval.

Selline juhtum tõstatab veelkord küsimuse: mis riik ja võim meil siiski tänapäeval on? Kas see on Eesti Vabariik, kelle esindaja oli 1941-44 toonane peaminister presidendi kohustes professor Jüri Uluots. Mis järjepidevusega saab olla tegu, kui tänases Eesti riigis eiratakse Eesti Vabariigi esindajate ja eesti rahva seisukohti? Kuidas see on nii, et meie rahva jaoks on Teises Vabadussõjas võidelnud sangarid ja vabadusvõitlejad, valitsejate jaoks ei ole nad aga ikka veel keegi? Kas valitsuse esindajad saavad aru, et nad on juba pea 21 aastat kestnud taasiseseisvumise jooksul solvanud ja teinud äärmiselt liiga neile, kes võitlesid Eesti riikliku iseseisvuse eest reaalselt! Neile, kes langesid, neile, kes põrgud läbi käisid ja jätkasid ikka Nõukogude režiimi vastu seismist, kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Kas saadakse aru, milline impulss oma häbiväärse argusega on antud uutele põlvkondadele?

Andsime Facebook’i vahendusel võimaluse ka eesti poliitikuile, kes vastupidiselt suurtele sõnadele, said võimaluse enda austust Teises Vabadussõjas võidelnute vastu näidata tegudega, oleks piisanud helistamisest Eesti Posti ja kaasaaitamisest, et see mark ühele suurele sõjamehele oleks läbi räsitud tee siiski sündinud. See olnuks tõeline kummardus neile, kes võitlesid selleks, et saaksime igal aastal 24. veebruaril hõisata lipud ja hõigata Eesti eest surmani!
Oli kurb vaadata ühe 20. Eesti Relva-SS Diviisi 45. rügemendi (kutsuti ka kui Riipalu rügement) sõjamehe näoilmet kui ta kuulis seda margilugu. Paljudele ootab veel teatamine ees – raske, aga valetada oleks veel suurem häbi! Meenutaks siinkohal, et toosama 45. rügement koos pataljon “Narva” meestega mängis juhtivat võtmerolli Auvere ja Sinimägede lahingutes, Grenaderimäe võidukas vallutamises ja edukas kättevõidetud positsioonide hoidmises. Milline oli selle hind, palju langes selles heitluses põlvkonna parimaid Eesti poegi, kes ei saanudki vaba elu nautida – nad ei jõudnud oma elus veel puhkedagi, kui niitis surmavikat. Seda vist valitsejad ei tea ega tahagi teada. Nad oleks ka kõik võinud paadiga minema sõita-põgeneda, jättes oma rahva punaterrori kätte, nagu seda arvatavasti teevad need, kes kasvanud praeguse arguse vaimus, kelle kodudes puudub isamaa armastus, vaid on ainult jäägitu võimuiha, tahtmine kõikidele võõrastele meeldida. Kurb on ka sellest, et mark oli ELSK poolt mõeldud kingitusena Harald Riipalu tütrele Edele, öeldes läbi selle, et Harald Riipalu pole Eesti Vabariigi ja tema rahva jaoks kunagi kadunud, ega unustatud, ta on meie südameis. Eesti rahva jaoks ongi Harald Riipalu alati olnud sangar ja jääb selleks! Kas on meie valitsuses ka mõni poliitik, kes tuleks meile (ELSK’le) antud küsimustes appi, vaigistaks Eesti Posti hirme ja postmark näeks siiski ilmavalgust, seda näitab aeg. Kui on, siis teatame sellest peatselt ka eesti rahvale.

Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi juhatus
6. veebruaril 2012

ELSK-poolne tagasihoidlik kink lugupeetud Sõjasangarile oli meie poolt spetsiaalselt selleks päevaks AS Eesti Post poolt valmistada lastud Harald’i postmark (mark valmis eritellimusena ja väga väikeses koguses), mis on ühtlasi ka esimene Eestis ilmunud Teises Vabadussõjas võidelnud sõjamehele pühendatud postmark. Margil on Harald Neuhammeris detsembris 1944, vahetult enne seda, kui saadeti raadio teel koju, kommunistide poolt okupeeritud Eestimaale kolme Eesti Rüütliristikavaleri (Harald Nugiseks, Harald Riipalu ja Alfons Rebane) jõulutervitus ja anti lubadus, et Eesti iseseisvuse eest võideldakse viimseni kuni oleme taas vabad. Margil ilutseb Harald’i signatuur.

Tänaseks teame, et see lubadus täideti ja nende meeste poolt tõstetud ja kantud aated jätsid rahva hinge iseolemise ja vabaduse tahte. Ärgati, eesotsas põrgutest läbi sammunud vanade rindemeestega, nende järel oli rivis kogu Eestimaa. Me võitsime oma vabaduse tagasi. Mitte veretult, mitte higitult, mitte mugavalt, aga parimate poegade verega, kes näitasid, et Eestimaa on see, mille rahva parema tuleviku ja vabaduse nimel tasub võidelda, kannatusi läbi elada ja vajadusel ka surra. Seda ei tohi tänini unustada, eeskätt on selle järgi valvata meil Eesti Vabariigi kodanikel, kelle asemikud on valitud Toompeale tegemaks tööd Eesti rahvuse ja iseseisvuse nimel – me maksame neile selle eest ka palka!

Eesti rahvas on oma austust Harald’ile näidanud, autasustades Teda 2008. aastal Eesti Rahva Tänumedaliga. Eesti rahva jaoks on ja oli Harald alati paremaid poegi, teejuht. Vaikiv sangar, kes on rüütellikult sirgeselge ja kompromissitult aateline, nagu omane ühele parimale rindemehele.

ELSK tahab loota, et ükskord ärkavad orjaunest ka eesti rahva asemikud võimukoridorides, president, peaminister, valitsus, riigikogu ja hakatakse talitlema oma rahvuse vääriliselt, ajades end sirgu, julgedes kõrgema esindusega tulla Sinimägedesse igasuvisele mälestusüritusele ja meenutada Eesti riikliku iseseisvuse eest langenud ja igavesti nooreks jäänud sõdureid. Ootame, millal leitakse julgust omistada Harald’ile kõrgeim Eesti riiklik autasu. Rahvas seda tahab, oleks aeg hakata sellega arvestama.

Tagasi suurpäeva juurde tulles, võib hea tundega meenutada, et meeleolu oli ülev, pärast kingituste üleandmist kutsus Harald kõiki pidulauda, mis oli kaetud parimate rahvuslike traditsioonide kohaselt. Tõsteti toost Sünnipäevalapse terviseks! Selle terviseks, et Eesti Vabariik jääks alati iseseisvalt püsima! ELSK-Auliige Boris Takk ja Margus Põldsepp tõid ELSK tervitused ka muusikalisel teel, esitades laule, mida lauldi Teises Vabadussõjas, mida laulavad tänini rahvuslikud noored. Nii kõlas üle saali Eesti Leegionäride hümn!

Jättes nägemiseni Harald’iga ja tänades Teda osutatud au eest, tegin ettepaneku, et kohtume siin samas taaskord 10 aasta pärast! Õnne ja tervist Sulle, Harald!

Andri Ollema
ELSK juhatus

Teises Vabadussõjas võidelnud mehed on tänaseks jõudnud oma eluõhtule. Nad on ohverdanud meie vabaduse ja elude nimel kõik: nooruse, tervise, au, väga paljud elu. Ja ikka ei ole julgust ennast rahva esindajateks nimetavatel inimestel teha seda, mida teeks ja tahaks rahvas! Tuletame meelde, et Eesti Rahva Tänumedali andmisega Rüütliristi kavaler Harald Nugiseksile näitas eesti rahvas, et tema jaoks on Teises Vabadussõjas võidelnud sangarid – Vabadusvõitlejad! Mis siis on viga rahvateenritel, et nemad on oma rahvalt saadud mandaati alati kasutavad teisiti?

Optimistidena, et kord ka Riigikogus leitakse üles kadunud südametunnistus, asus ELSK koostama pöördumist. See valmiski ja sai väga lihtne. Peale pöördumise valmimist hakkasime otsima liitlasi, kes organisatsioonidena arvavad samuti ja leiavad, et antud punkt on tähtis ja päevakorraline. Ja nii nad tasapisi tulema hakkasid: Eesti Rahvuslik Liikumine, Eesti Demokraatlik Rahvuslike Jõudude Koostöökoda, Tartu Rahu Põlistamise Selts, Eesti Sõjaveteranide Liit Austraalias, Klubi Wiking-Narva, Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing, Vaba-Sõltumatu Kolonn nr.1, Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus, Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas, Eesti Vabadusvõitlejate Ühing Hamiltonis ja Julius Kuperjanovi Selts. Ja tore oli taaskord teema aktuaalsusele kinnitust saada.

Kui pöördumine oli saatmiseks valmis avastasime ennast mõttelt, et me võiks pöördumisega liitunud organisatsioonidega ennast volitada riigikogus esindama mõne asjaliku, isamaaliselt meelestatud kaasmaalase, veel parem kui aatekaaslase, kes astuks meie pöördumisega valitsusliidu ette. Kas selliseid inimesi tänapäeva karjäärilembeses ühiskonnas sellises kohas üleüldse on? Leidsime sellise mehe, erakonna IRLi ühenduse Rahvuslased esimees Tarmo Kruusimäe, kellega meil on olnud positiivsed suhted, ta pole peljanud teha oma käsi mustaks kui on vaja teha tööd ja valada higi. Nii oli ta meile õlg-õla kõrval abiks 2009. aasta Sinimägede kokkutuleku korraldamisel laudade-toolide transportimisel Grenaderimäe tippu. Usaldasime enda mandaadid tema kätte, vaatame, kas seekord ükskord saab õiglus jalule seatud.

Pöördumist saab lugeda SIIT.

Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi juhatus

Peatselt leidsime ühe uue liitlase Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi (EASS) näol. Suureks abiks oli Klubi Wiking-Narva president Kalju-Johannes Jakobsoo (W-N). Niisiis olime eesliinil 4 organisatsiooniga. Kuna selle etapi ajalugu on tänapäeva Eestis sisuliselt poliitika, siis ega lektorite leidmine polnudki nii kerge kui alul lootsime. Olgu öeldud, et nii mõnigi alguses ettekandega nõustunud rahvuslasehärra hüppas viimasel minutil alt ära. Aga polnud hullu, siin aitas kaasa tublisti EASSi liige ja lugupeetud ajaloolane Mati Õun. Terve Eesti kaeti plakatitevaibaga ja välja sai saadetud kutsed, kaasa arvatud EV Presidendile ja ministritele. Varsti oligi suurem töö tehtud ja saabus konverentsi päev.

28.11. kell 12:00 kogunesid Rahvusraamatukogu suurde saali rahvuslikult meelestatud ja oma väikse maa käekäigust huvitatud eestlased, et hinge harida 20.ERDVÜ, W-N, EASSi ja ELSK poolt korraldatud ja läbi viidud sõjaajalookonverentsil “Teine Vabadussõda – saatuslik 1944.” Nagu konverentsi nimigi ütleb, mälestati sellega Teises Vabadussõjas võidelnud sõjamehi, kes hoolimata Eesti Vabariigi toonase eliidi ja rahva (eesotsas toonase peaministri presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluotsaga riiklikul tasandil) toetusest, on tänapäevases Eesti Vabariigis, mis küll nimetab end toonase Eesti Vabariigi õigusjärglaseks, kuid käitub risti vastupidiselt, justkui häbenedes Teises Vabadussõjas võidelnute ennastsalgavat panust iseseisva riigi taastamisel, endiselt väärikalt tunnustamata.

Ühest küljest on see mõistetav, sest endised kommunistid ja karjeristid, kes naudivad hüvesid, privileege ja staatust, elamaks oma rahva kulul, ei talu, et keegi on ka tegelikult selle väikese maa ja rahva eest seisnud ja kannatanud. Rahvas pole neid mehi unustanud ja konverentsi peaeesmärgiks oligi see, et ka tänapäeva noorsugu leiaks tee meie ajaloo ja oma juurte juurde. Ei saabunud konverentsile ka seekord ühtegi valitsejat. Millal küll julgeb oma kohalolekuga sõjameestele tagasihoidliku aitäh öelda praeguste valitsejate seltskond, kes tundub olevat eemaldunud mitte ainult rahvast vaid ka selle väikse maa ajaloost, jääb endiselt hasartmängurite panustada.

Huvi konverentsi vastu oli suur, Rahvusraamatukogu saal täitus rahvaga, nii, et oli vaja tuua juurde istekohti, kuulajate seas oli ka palju endisi rindemehi, kes tulid üritust kaema. Publik kuulas huviga ettekandeid, et peale neid küsida ka küsimusi. Huvi püsis kuni konverentsi lõpuni ja mindi laiali vaimus, et peatselt taas kohtuda. Vanad rindemehed surusid noorte aatekaaslaste kätt ja ütlesid: „Hästi tehtud! Nooruse üle ei pea häbenema! Me Leegion sammub endiselt!”

Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi juhatus

23.08.2009 korraldas Hirvepargis kõnekoosoleku rahvuslane Jüri Liim, kes kutsus sinna osalema-esinema ka ELSK. Tervitasime tema kutset ja olime kohal. Rahvast oli hirveparki kogunenud oma sadakond inimest, ka mõned võimu esindajad, kelle nägudest võis meie kõne ajal lugeda kohkumist, vastumeelsust, solvumist – tõde ei saagi olla selline, mis meeldiks kõigile, aga tema nimel tuleb seista.

Lugupeetud kohalolijad!

70 aastat tagasi sündis MRP. Selle tagajärgi teab, kindlasti, suurem osa kohaletulnuist. Küll aga ei tea suurem osa rahvast, milline oli Lääneliitlaste roll selle leppe tekkimises ja tulevase suure sõja puhkemises. Olgu vahele mainitud, et USA president Franklin Delano Roosvelt märkis 1934 aastal Ameerika Ühendriikide kongressil: „Tuleb kasulik sõda Saksamaaga. Maailmapoliitikas ei ole midagi juhuslikku, kõik on pikaajaliselt planeeritud ja ette valmistatud.” 1936 aastal ütles inglise poliitik, hilisem peaminister, Winston Churchill: „Me surume Hitlerile peale sõja, ükskõik, kas ta tahab või ei.” Sellest kõigest ja veel paljust tuleb tulevikus rääkida, ajalugu ei saa olla poliitkorrektne, nagu ta oli seda Nõukogude okupatsiooni ajal vaid peab rääkima asjadest õigete nimedega. 

Eesti Vabariik lakkas suurriiklike huvide ja Lääne maailma ükskõiksuse pärast füüsiliselt olemast. Meie riik alistus, mille tulemusena tulid riiki Nõukogude Venemaa baasid ja pärast siinse valitsuse kukutamist ja oma nukuvalitsuse võimule määramist alustas idanaaber eesti rahva süstemaatilist hävitamist. Kõik, mis meenutas iseseisvust, pidi kaduma. Paljud meist ei alistunud, vaid suundusid metsadesse ja põranda alla, et osutada vastupanu kommunistlikule terrorile.

Ainus lootus ennast ikkest vabastada avanes Eestil Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkedes ja Saksa poolel võideldes. Teine Vabadussõda algas Suvesõjaga 1941, kui Eesti kommunistidest vabastati, sellele järgnes võimalus lõpetada sõda vaenlase maal nii, et Eesti rahvas ei peaks kannatama. Vapramad Eestimaa vabatahtlikud võitlesid Stalingradi all, Leningradi ja Volhovi rindel, Izjumis ja Ukraina rindel, Nevelis. Siiski jõudis rinne Eestisse tagasi – naasesid koju ka Eesti üksused, et pidada otsustavat võitlust Eesti eest. Koju jõudnud Eesti 20. Relvagrenaderide Diviisi 45-s rügement lõi vaenlase tagasi Meerapalu all. Peatselt pandi vaenlase pealetung seisma ja paisati tagasi ka Narva rindel, kevad-talvel 1944 ja nii hoiti teda ohjes sama aasta suve lõpuni. 1944 suvel alustas Punaarmee massilist pealetungi Narva rindel, sai aga meie meestelt hävitavalt lüüa nii Auvere kui ka Sinimägede all. Idanaaber lükkas aga rindele üha uut ja värsket inimressurssi, kelle surmast tal sooja ega külma polnud. Nii õnnestuski tal lõpuks murda läbi Emajõe rindel, mida olid kaitsmas enamasti viletsa relvastuse ja väiksema väljaõppega üksused. Suurem osa Eesti sõjameestest, nende seas ka vaieldamatud autoriteedid kolonel Alfons Rebane, kolonelleitnant Harald Riipalju ja major Paul Maitla, taandusid koos Eesti 20. Relvagrenaderide Diviisiga läbi Läti Saksamaale et sealt uuesti Eestit vabastama tulla. Ei maetud kunagi maha lootust ja täideti mehe kohust.

Diviisi viimased võitlused olid Tšehhis 1945nda aasta mais, kui lõppes suur sõda. Eestlasi ootas ees veel kohutav Tšehhi põrgu, kus tšehhi kommunistid relvituid sõdureid asiaatliku rõõmuga piinasid ja mõrvasid. Seal mõrvati ka Rüütliristikandja Paul Maitla, kes tänini puhkab tundmatus hauas. Sealt eluga pääsenuid ootasid ees GULAG’i jubedused Siberis või mahalaskmine. Paljud eestlased jätkasid vastupanu kodumaa metsades. Selle kõigega tõestati, et vaba Eesti on võitlemist väärt!

Eesti sõjameest toetas tema võitlustes kogu Eesti rahvas, alustades toonasest peaministrist, presidendi kohustes professor Jüri Uluotsast, lõpetades kogu toonase eliidiga. Nagu professor Jüri Uluots asja kokku võttis: „Kas võitlus koos sakslastega või langemine suurde õnnetusse.” Ka Teises Vabadussõjas võitlesid Eesti mehed oma Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, tänu nende kangelaslikule võitlusele pääses läände ligi 80 000 kaasmaalast, kaasa arvatud praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese vanemad – see arv on väikese rahvuse kohta tohutult suur. Tsiteerin veelkord toonast Eesti Vabariigi peaministrit presidendi kohustes proffessor Jüri Uluotsa: „Meile, eestlastele endile kuulub õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlis eluruumi ja oma rahva vabadust. Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine kui keegi ütleb või mõtleb teisiti.“

Meie Eesti Leegioni Sõprade Klubiga küsime, millal julgeb ennast toonase Eesti Vabariigi õigusjärglaseks pidav praegune Eesti Vabariik tunnustada nende meeste võitlust, kes võitlesid Teises Vabadussõjas. Oleme kümme aastat, Sinimägedes, vanade rindemeeste igasuvisel kokkusaamisel, kuulnud ilusaid sõnu „kohe-kohe vastuvõetavast eelnõust,” Sinna pole pikka aega kohale julgenud tulla valitsuse esindajad, alustades riigi kõige kõrgemast, tema justkui võlgneks seda rohkemgi kui keegi teine. Oleme kuulnud ka vabandust, et meie tänased riigikogud ei suuda „Vabadusvõitlejaid tunnustavat eelnõud” läbi viia, kuna Toompea koridorides on piisavalt suur % kommuniste ja kosmopoliitse maailmakorra esindajaid, kes on selle vastu. Sel juhul paluks riigikogus teha avalik hääletus, Eesti rahval on õigus teada, kes on need, kes endiselt meie rahva hinge mürgitavad!!!

Kutsume Eesti Leegioni Sõprade Klubiga üles kogu eesti rahvast seisma oma vabaduse eest võidelnud sangarite au eest! Need mehed on väärt seda, et nende heitlusi Teises Vabadussõjas ka väärikalt tunnustataks. Meie väike riik ei saa ega või oma sangareid unustada – rahvas pole seda nagunii teinud.

Hakakem ükskord Maailmale selgitama ka oma väikese rahva ajalugu! Nii kaua kui keegi pole seda isegi püüdnud teha, pole vaja rääkida, et meist ei saada aru. See on jäänud tahtmatuse taha. Ootame rahvateenritelt Toompeal ka vastavat tegevust! Ja ärge unustage, et kõige kõrgem võim Eestimaal on rahvas!

Aitähh!

Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi juhatus

Paraku on tänapäeval valitsemas uued normatiivid, kus õigest ajaloost rääkida ei armastata. Nii juhtus ka meiega. Meid peatati piiripunktis kinni võeti ära meie dokumendid, vaadati autode pagasid läbi, uuriti kirju pärjalintidel, samal ajal uuriti mingeid pabereid ning lihtsalt lasti meil oodata, nagu oodates edasisi instruktsioone. Selgitasime, et tahame viia pärjad Lätisse, Lestenesse ja oma kohalolekuga saata tervitusi Eesti vendadelt ja õdedelt. Pealegi oli meil kaasas vana sõjamees, klubi “Wiking-Narva” ja 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi Veteranide Ühenduse esindaja Ants-Eduard Teder, kellel oli Lestenesse ka kõne kirjutatud. Pärast pikka ootamist (umbes tunnike), kui meiega käituti nagu kriminaalidega, anti meile dokumendid tagasi keelates Läti Vabariiki sisenemise. Põhjendati seda sellega, et kujutame ohtu Läti Vabariigi iseseisvusele ja turvalisusele. Lisaks politseitöölistele ja tolliametnikele liikus seal ringi ka erariides juhendaja, kes oli arvatavalt Läti KAPO’st.

Pärast meile keelu edastamist jõudis kohale ka meie Eesti delegatsiooni kuues auto kolme Eesti Iseseisvuspartei liikmega, ka neid hoiti kinni tunnike ja poolteist ning keelati seejärel Läti Vabariiki sisenemine.

Enne Lätti sõitu andis endast märku ka Eesti KAPO , helistades Eesti Leegioni Sõprade Klubi liikmele Viktor Raskile tööle ja hiljem, samal õhtul, ka külastasid teda kodus. Soovitasid Lätti mitte minna, nimetades Läti Leegioni päeva sealseks siseasjaks ja nende mälestamist lätlaste enda asjaks. Kuuldes, et ikka läheme, sooviti head reisi, kuid lisati, et nad ei garanteeri, et kohale jõuame.

Piiripunktis oli Läti härraste käes patakas A4 pabereid, millel olid kirjas autode registreerimisnumbrid. Seal patseeris ringi ka naisterahvas Eesti Piirivalvest, kes meie järelpärivatele küsimustele isegi vastata ei suvatsenud.

Tagasiteel tegime peatuse Pärnus asuva Teises Maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnute monumendi juures, asetasime Lätti minekuks valmistatud pärjad selle jalamile ja pidasime seal väikse mälestusmiitingu, kus vana Eesti Leegioni sõjamees Ants-Eduard Teder esines ka Lestene jaoks kirjutatud kõnega: „Ükski rahvas ei saa omale naabreid valida – nad on lihtsalt olemas kõigi maailma seaduste ja poliitiliste aluste põhjal. Lätlased ja eestlased on sadu aastaid võidelnud oma ebasõbraliku naabri vastu. Aga me oleme jäänud! Me seisame endiselt kõrvuti oma kodumaa pinnal ja elame ikka veel. Meie, eestlased, soovime kõigile lätlastele tänasel raskel ajal head väljapääsu hetkelisest raskest majanduslikust olukorrast ja loodame, et kord taas paistab päike teie tänavail, rõõmsamalt kui seda täna. Kõigile lätlastele parimat soovides – ärgem unustagem, et te elate siiski veel!”

Pärjad koos küünaldega haihtusid Pärnu monumendi juurest aga juba 19.03. Nad ei olnud närtsinud, sest kohalikud aatekaaslased käisid neid iga päev vaatamas, koristasid ära põlenud küünlad ning süütasid kustunud. Pärnu rahvas oli ka usinasti omalt poolt küünlaid juurde toonud…

Lätlastele tahaks veelkord üelda: “Mūsu biedriem. Igaunijas brāļi un māsas!”

Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi juhatus
20.03.2009