Öösel anti Soodenile uus käsk – hommikul rünnakut jätkata ja mägi vallutada. Sel päeval langes mürsukillust tabatuna pataljoni legendaarne ülem major Georg Sooden, Alfons Rebase parim sõber ja sõjakaaslane idapataljonidest. Kui Rebane sõbra langemisest kuulnud, tardunud ta nägu, nagu saanuks ta ise surmava löögi.
Georg Sooden maeti kodulinna Jõhvi kiriku lähedale, sinna, kus oli olnud Vabadussammas. Ehkki oli sõjaaeg, toimus matmine suurte austusavaldustega, nagu kohane tõelisele kangelasele. Ta hauakünkale püstitas tänulik Jõhvi rahvas kivist samba. 1944. aasta septembris. kui venelased Jõhvi jõudsid, kiskusid nad samba maha. Ometi viisid Jõhvi noored öösiti sinna lilli. Lillede paneku ärahoidmiseks lasid punavõimud ehitada haua kohale laste mänguväljaku suure liivakastiga. Nii käitusid need, kes tänapäeva Eestis süüdistavad meie rahvast okupantide sümboli – pronksmehe – rüvetamises. Kas pole silmakirjalik?
Nüüd on Vabadussammas taas endisel kohalja tänu Eesti Põlevkivi peadirektori Väino Viilupi abile-toele ka hauakivi, tähistamaks kohta. kuhu maetud major ja ta sõber ülemleitnant Raul Jüriado, kes langes samas 23. augustil 1944.
28. juulil jätkus võitlus vaibumatu hooga. Hommikul üritati uut rünnakut Lastekodumäe vastu, et vabastada seal surmaheitlust pidavad eestlased. Rügement “Norge” jõudis peaaegu eesmärgini, kuid varises siis. Ellujäänud taandusid Grenaderimäele, kus segunesid eestlased, sakslased, norralased, taanlased, flaamid üheainsa eesmärgiga vastu pidada.
29.juuli. Kätte oli jõudnud otsustav päev Sinimägedes. Keskpunkt, kus pidi otsustatama mägede, võimalik, et ka kogu Eesti saatus.
Just seda päeva kirjeldades väljendas Felix Steiner, et lahingud Sinimägedes olid võrreldavad Somme’i ja Verduni all toimunuga Esimeses maailmasõjas, mida peetakse sõdade ajaloos üheks kohutavamaks.
Ja tõsi, neid lahinguid lähemalt vaadates tabad isegi otseseid sarnasusjooni..
Verduni lahinguist 1916. aastal on kirjutanud Rootsi ajaloolane Peter Englund. Seal sai surma Saksa ja Prantsuse poolel kokku 420000 meest, haavata 800 000 ringis. Nii palju küll Sinimägedes mehi surma ei saanud, kuid Sinimägede sõja aeg oli ju tunduvalt lühem, iga üksik päev aga sadu kordi tapvam.
Prantslaste siht Verdunis ja eestlastel Sinimägedes oli üks – iga hinna eest kaitsta oma positsioone. Mehed kaevusid nii siin kui seal kahuritule eest sügavale maasse. Sageli tähendas see aga seda, et nad maeti elusalt. Uued kaitsjad tulid peale ja kaevasid endale läbi roiskuvate laipade uued peidikud. Keegi ei jõudnud neid matta. Nad lihtsalt heideti kaevikute äärde.
Englund kirjeldab, et alles 1920. aastal hõljus Verduni kohal laibalehk ja iga kord pärast vihma võis näha roostes rauda ja inimluid. Leitud luud on kogutud hoonesse, mis kannab nime L’Ossuaire -luukamber, kus näha virnades sääreluid, mõnel veel otsas kõdunenud saabas, mürsukillust läbistatud koljud.
Üks Soodeni pataljoni võitleja kirjeldab Vaivara surnuaeda, kuhu mindi rünnaku lähtejoonele. See oli muutunud purustatud puudest läbipääsmatuks tõkkeks. Vastik, imal lehk tunnistas, et surnuaed ja paljud hiljaaegu maetud on maast välja keeratud. Kaitsekraavidest läbiminek aga oli võimatu, sest need olid täis eesti sõjameeste roiskuvaid surnukehi.
Gailit ütleb, et langenute matmisele lihtsalt ei olnud aega mõelda. Suvekuumuses toimus lagunemine kiirelt. Laibalehk oli kohutav. Pioneeripataljonid käisid öösel laiali pillatud laipu ja nende kehaosi klooriga pritsimas, et vältida epideemiat ja lämmatada talumatut lehka.
L’ Ossuaire’i – luukambrit – meil Sinimägedes pole, aga võiks olla suur ja Kaitseväe auvahtkonnaga memoriaal, kus tõuseks hommikuti vardasse eesti lipp, et õhtupäikesega langeda. Laiuks memoriaal ja muuseum, kus jutustatud üksikasjalikult noist karmidest päevadest ja nende kangelastest. Miks mitte ka vähe haritud külaliste jaoks videosaal, kus näidata neid sündmusi tutvustavaid filme. Me olime õigel poole, seda me kahtlema ei pea kunagi. Küll aga on veel pikk tee, mälestamaks nende meeste au väärikalt. Siin võiks Eesti Vabariik mõelda. Tuleb lõpetada tihedad vandaalide kaevamised ja mälestusmärkide lõhkumised Sinimägedes. Praegu ta on üksikute ajaloost lugupidavate inimeste hinge asi, peaks olema aga Eesti Vabariigi hingeasi.
Ülo Uluots, kes mõnda aega neis paigus elanud ja kõik lahingupaigad kümned korrad läbi käinud, on rääkinud, kuidas pärast vihma võis maas näha helendama löönud kolpi, kelle lõualuudes näha noore inimese terveid hambaid. Selles maapealses põrgus nad elasid – eesti sõjamehed ja nende kaaslased sakslased, hollandlased, flaamid, norralased, taanlased, rootslased, …
Sinimägedes võidelnud Valdo Kallion meenutab, kuidas ta nägi oma venda, kes oli Maitla punkri sidemees. Riided räbalas, nahk kriimustatud, ise tolmust ja kleepuvast suitsust must kui neeger.
Just sel päeval, 29. juunil algas Paul Maitla see osa Sinimägedes, mis tegi ta nende mägede sangariks.
29. juuli avas nagu kõik eelmisedki päevad vaenlase massiivne tuli. Sinimäed, kus vaid vahel ööseks mõneks tunniks vaibus kahurimürin, kattus taas tolmupilvedesse, mis mattis inimesi ja isegi päikese. Sinimägede kohal tiirlesid vahedeta venelaste pommitajad. Taas lõid tulelöögid Vaivara kalmistul välja surnukehi.
Siis võttis Punaarmee oma peasihiks Grenaderimäe. Sinna suunati nende kaks diviisi – 20 I. ja 256. diviis -, mitte roodu, pataljoni ega polku. Neid toetasid rasketankid “Jossif Stalin”.
Esimene kaitseliin Grenaderimäel purustati. Punaväed liikusid läände, nende rünnakuüksused piirasid mäe sisse, näis, et enam ei saa midagi päästa ja tee Tallinna on peagi vaba.
Kui saksa tankid püüdsid läheneda Grenaderimäele, siis võttis neid seal vastu uhkelt lehviv punalipp. Lipu toojat Georgi Amjagat ootas Nõukogude Liidu kangelase kuldtäht. Grenaderimägi näis sel päeval tõeliselt väärivat oma teist nime – Põrguhauamägi. Põrguhauaks sai aga mägi selle vallutajatele ja hoopiski teine mees – mitte Amjaga – vääris kõrgemat autasu, kui seda kunagi N. Liidu kuldtäht olnud.