Vabadussõja ausambad sammalduvad, on harv kui sinna pärgasid viiakse. Suurem osa Vabadussõja tähtpäevi on tööpäevad, et rahvas ei saaks pidulikke kogunemisi teha. Eriti kohutav on olukord II Vabadussõjas võidelnutega, keda riik on täielikult unustatud ja neid meenutatakse vaid siis, kui tulemas on valimised või on mängus omakasu. On unustatud karm tõde, et toonane Eesti Vabariigi peaminister, presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots, kogu toonane Eesti eliit kaasa arvatud Eesti kirikute esindajad toetasid saksa mundris võitlemist, nimetades seda Vabadussõja jätkuks ehk II Vabadussõjaks. Mis kõige tähtsam, neid mehi toetas eesti rahvas. Praeguse Eesti Vabariigi valitsejad tahavad nautida kõiki hüvesid, nimetades end toonase Eesti Vabariigi õigusjärglaseks kuid mida ei täideta on kohused, mis sellega kaasnevad. Esimeseks ja kõige tähtsamaks on II Vabadussõjas võidelnutele ka riiklik Vabadusvõitleja staatuse andmine. Sinimägedesse pole endiselt veel kerkinud korralikku memoriaali, mis peegeldab samuti ilmekalt valitsejate austust oma ajaloo vastu.

Ükskord võiks siiski tärgata ka nendes tahtmine tegutseda õigluse nimel – käituda ükskordki elus mehiselt. President, kes on ise põgenike perest, võiks ükskordki vaadata peeglisse ja mõelda, kes olid need mehed, kes ohvrirohket võitlust pidades võimaldasid ligi 80 000 eestlasel läände põgeneda. Nemad tegid kangelasteo, mida ei suuda ükski jutumees, ega karjerist. Nad päästsid väikese rahva surmasuust. See võitlus jäi edasi elama neisse, kes sellest kuulsid, elati teadmisega, et Eesti on maa, mille nimel tasub võidelda ja kui saatus tahab siis tema eest võideldes langeda.

Tahaks loota, et valitsus julgeb edaspidi II Vabadussõjas võidelnute ohvri ees pea langetada, saates oma kõrgemad esindajad igale Vabadusvõitlejate üritusele. Nemad võitlesid, mitte ei lidunud kabuhirmus. Nemad ei häbenenud jääda eestlasteks ja kanda endas rahvuslikku mõttelaadi.