15. märtsil pidas Päts Riigikogus kõne, milles süüdistas vabadussõjalasi selles, et nood olevat lükanud Eesti anarhia teele, üritanud vägivaldselt haarata võimu, vallandada kodusõja ja nende tegevus olevat võinud viia omariikluse hävingule. Sama rääkis ka Laidoner, viidates veel ka mingile välisohule. Millisest ohust Laidoner rääkis, jääb selgusetuks. Kui ta mõtles Nõukogude Liitu, siis oli see silmakirjalikkuse tipp, sest just Laidoner koos Pätsiga olid need, kes meie omariikluse enamlastele loovutasid. Pätsi anarhiasüüdistused olid laest võetud.
Ei ole mingit infot, et vabadussõjalaste tegevus oleks põhjustanud sõnakuulmatust tsiviil –ja militaarsektoris. See, et valitsus mõnda Kaitseväe või Kaitseliidu üksust enam ei usaldanud, pole samastatav sõnaga anarhia. 12. märtsi sündmused näitasid, et ka usalduse küsimus polnud aktuaalne – ükski üksus ei hakkanud mässama.
Kodusõja süüdistus oli aga täielik väljamõeldis. Sellest rääkides vihjasid nii Päts kui ka Laidoner 1924. aasta 1. detsembri mässukatsele. See oli absurd. 1. detsembri sündmuste taga oli piiri tagant juhitud kamp põrandaaluseid kommuniste. Paralleeri tõmbamine nende ja Vabadussõja veteranide vahele oli meelevaldne ja kergelt öeldes idiootlik. Süüdistus põhiseadusliku korra vägivaldses kukutamises või muutmises oli aga naljakas. Vabadussõjalased tegid aastaid tööd, et luua uus põhiseadus, nad panid selle rahvahääletusele ja saavutasid selle vastuvõtmise suure häälteenamusega. Ja nüüd tahavad nad seda sama põhiseadust vägivaldselt hävitada – olukorras, kus neil on rahva tohutu usaldus ja ees ootamas kindel võit riigivanema ja Riigikogu valimistel? Ebausutav. Riigipöörde kasuks otsustavad ikka need, kes kardavad, et seaduslikud vahendid ei aita.
Seda, et süüdistustel alust ei olnud, näitas ka sündmuste edasine käik. Asja uurimine venis aina pikemaks ja üha rohkem vahistatuid tuli vabadusse lasta. Juuni lõpus oli neid vahi all veel 70 meest, 11. novembriks, Sirgu põgenemise hetkeks oli vahi all ainult 7 meest – Sirk, K-A. Jalakas, P. Laaman, K. Podrätsik, J. Holland, O. Mitt ja L. Pallon. Tasapisi olid kadunud kõik süüdistused, jäi vaid üks süüdistus – vabadussõjalased ähvardasid avalikku julgeolekut ja rahu. 30. aprillil 1935 esitatud süüdistuses figureeris ainult punkt – osavõtt organisatsioonist, mille eesmärgid võisid olla ohuks julgeolekule ja rahule. Ehk teisisõnu ei süüdistatud neid praktiliselt mitte milleski.
Enne kohut vabadussõjalaste üle juhtus veel üks tähelepanuväärne sündmus, nimelt sooritas Artur Sirk 11. novembril 1934 põgenemise vanglast. Põgenemine sai teoks tänu vabadussõjalastele sümpatiseeriva valvuri J. Küttimi abile. Põgenemise peaorganisaator oli kapten H. Paris, idee aga tuli Soome mõttekaaslastelt. Tallinnast põgenes Sirk autoga Ventspilsi ja sealt laevaga Soome. Suurt abi oli põgenemisel seejuures Soome mõttekaaslastel. Nimelt andsid mitmed Soome ajalehed kohe peale põgenemist teada, et Sirk on juba Soomes, muutes nii põgeniku liikumise Läti poole tunduvalt ohutumaks. Näiteks teatas ajaleht “Vaasa”, et kui nende toimetaja Koskela helistas põgenemise asjus V. Helanenile, siis viimane rääkis kõne ajal eesti keeles Sirguga. Selline desinformatsioon aitas arvatavasti Sirgul pääseda vahistamisest, sest politsei jäi valeinfot uskuma ja põgenemisele kaasaaitajaid ei vahistatud.
10. jaanuaril 1935 toimus Tallinnas EVL korrapidajate üksuste juhi, reservkapten Baldwin-Heinrich Dunkeli matused. Ta oli surnud vanglas, oodates kohut. Kirstu saatsid umbes 5000 inimest ja matuserongkäigu ees kanti Sirgu poolt saadetud pärga. Kuigi massiüritused olid keelatud, ei julgenud valitsus vahele astuda. Samal päeval toimus mälestusüritus ka Soomes, mille korraldas “Isamaaline Rahvaliikumine”.
Kohus vabadussõjalaste üle toimus 12-20. juunini 1935. Selgus tõsiasi, et kohtu all olevaid mehi süüdi mõista, tuli kõigepealt välja mõelda paragrahv nende jaoks. 19. septembril 1934 lisati Kriminaalseadustikku spetsiaalselt selle protsessi jaoks § 112 lisa, mille alusel kohtualused süüdi mõisteti. Kuid kuna tegelikku süüd vabadussõjalastel polnud, said nad tingimisi karistused, 6 kuust kuni 1 aastani.
23. juunil 1934 tähistati esmakordselt Võnnu lahingu aastapäeva ametliku Võidupühana. Ka tänapäeval oleme me sellega nii harjunud, et ei küsigi endalt, mis selles lahingus siis nii erilist on. Miks me tähistame Vabadussõja võitu Landeswehri sõjas toimunud lahinguga? Kas mitte sõda ei käinud Nõukogude Venemaaga? Ja kes oli tol ajal kommarite suurim sõber, nende palgal ja nende tallalakkuja? Tubli, vastus õige. See oli poluvernikust isehakanu Konstantin Päts ja tema mõte oligi 23. juuni. Et peremeestele heameelt teha… Nii et kallid sõbrad, ärge siis unustage Paju lahingu aega – 31.01.1919. Just see lahing võiks olla Võidupüha. Või 25.05.1919 kui Eesti väed vallutasid Pihkva.
Kuid teema juurde tagasi. Algas “vaikiv ajastu”. Algul suhtus rahvas kaitseseisukorda kui millessegi ajutisse. Kuid 1934. a. sügisel pikendati seda veel terveks aastaks. See näitas, et Päts ja Laidoner ei kavatsenudki võimu käest anda. Etterutates võib öelda, et kaitseisukord jäi kehtima EV lõpupäevadeni 1940. a. suvel. Kuigi erakondade tegevus oli keelatud, tekkis 1935 aasta 7. märtsil uus poliitiline ühendus – Isamaliit. Selle asutajateks olid siseministri abi H. Kukke ja valitsuse Propagandatalituse juhataja H. Oidermaa ja see oli loodud vaid selleks, et vähendada muljet, nagu kehtiks Eestis diktatuur.
Muutused toimusid ka valitsuses. Pätsi järel teiseks meheks tõusis siseminister Kaarel Eenpalu(Einbund), kes tõrjus Laidoneri tahaplaanile, hõivates tema koha sisekaitse ülemana. Eenpalu sai endale ka peaministri koha. Tema allkirja kandis ka määrus, mis keelas ära Vabadussõja või vabadussõjalase nime kasutamise (sic!).
Vabadussõjalased olid surutud põranda alla. Kuid käed rüpes ei istutud. Salaja hakati taastama korrapidajate üksuste struktuure. 1935 a. septembri lõpkuks oli loodud seitse rühma, igas umbes 30 meest pluss seitse “harilikku kompaniid”, igaühes 80-150 meest. Loodeti, et kaitseseisukorra lõpp pole enam kaugel ja siis ollakse kohe valmis poliitikaareenile astuma. Kuid põhiline organisatoorne töö piirdus siiski vaid Tallinna piirkonna ja vähesel määral Tartuga. Mujal olid repressioonid ja väljasaatmised vabadussõjalaste sidemed lõhkunud. Trotslikult kanti aga kõikjal musti barette, kuigi see oli keelatud. 1935 a. aprilli lõpus levitati üle Eesti William Tomingase lendlehte, kus kutsuti üles kõiki kodanikke passiivsele vastupanule ja süüdistati Pätsi seaduserikkumistes ja võimuhaaramises. Tomingas mõisteti 10 000 lendlehe levitamise eest 2 aastaks ja 3 kuuks vangi. Samuti läksid vangi paljud, kes sellele aktsioonile kaasa aitasid.
Levima hakkasid meeleolud, et olukorra muutmiseks tuleb relvade poole pöörduda. Siiski oli selge, et ka nüüd, pagenduses olles, pooldas Sirk rahumeelset tegutsemist. 19. augustil 1935 toimus K. Pätsi visiit Soome. Soome “Sinimustad” noored plaanisid Pätsi vastu käremeelset meeleavaldust, kuuldus ka üleskutseid Päts “küüditada”, nagu lapualased olid venelastega teinud(Päts oli päritolult pooleldi venelane, nn poluvernik). Sellest kuulnud Sirk aga keelas selle karmilt ära.
20. septembril 1935 esitas Larka rahvaalgatuse korras valitsusele eelnõu, milles nõuti enne 12. märtsi valitsenud riigikorra taastamist, riigipöörde korraldanud valitsuse kõrvaldamist ja asendamist uuega ning selliste seaduste vastuvõtmist, et midagi sellist tulevikus enam juhtuda ei võiks. Niisiis – “diktatuuri ihkavad” vabadussõjalased tahtsid vastu võtta seadused, mis välistavad diktatuuri!!! Kuid samal päeval andis Päts välja dekreedi, mis võimaldas tal Larka eelnõu rahvahääletusele mineku ära keelata!
Larka eelnõuga väljatulemine oli vabadussõjalaste viimane legaalne aktsioon. Nad olid proovinud pöörduda rahva poole, kuid ka seda ei võimaldatud. Oli selge, et kõik legaalse võitluse võimalused olid ammendunud.
Algasid ettevalmistused riigipöörde sooritamiseks. Valmistati ette lendleht, kus kirjeldati vabadussõjalaste plaane peale riigipööret. Samas anti teada, et riigipöörde ainsaks sihiks on põhiseadusliku ja õigusliku korra taastamine Eestis. Mingist uuest diktatuurist polnud juttugi. Riigipöörde päevaks määrati 8. detsember 1935. Nimelt toimus samal päeval “Estonias” Isamaaliidu kongress. Plaaniti hõivata teatrihoone ja nii kogu valitsuse ladvik vahistada.
Tänapäeva ajaloolased räägivad tihti vabadussõjalaste 8. detsembri riigipöördekavast kui millestki halvast – stiilis, näete nüüd, vabadussõjalased näitasid oma tegelikku palet lõpuks, nad olid vägivaldsed riigikukutajad! See on vale ja siin “unustatakse” ära, et Päts oli toime pannud ebaseadusliku riigipöörde ja selle vastu võidelda oli iga ausa ja truu Eesti kodaniku põhiseaduslik kohus!!!
 est.svg){kind=small}
