Saabunud tagasi Heidelaagrisse SS-Unterscharführeri auastmes algas tõsine sõjamehe elu. Esialgu saadeti Neveli alla. Seal oligi ta esimest korda surmaga silmitsi.
Ühe lahingu ajal lõhkes Haraldi lähedal granaat. 28. kildu, mõned väikesed kui tanguterad ,tungisid talle jalga ja selga. Kuid meie kangelane polnud päevagi laatsaretis.. killud nokiti pintsetiga välja, plaaster peale ja käis küll! “Too haavatasaaminegi oli pigem oma lollusest. Olime Neveli all kaevikutes, venelastest kiviviske kaugusel. Nägin, et nende poolt lendab granaat kõrge kaarega. Meil oli selline komme, et püüdsime granaadi kinni ja viskasime kohe uuesti tagasi, äärmisel juhul tõrjusime käega eemale. Mehed teinekord naljatasid, tõmbasid vene käsigranaadil sütiku ära, pistsid granaadi kiivri alla ja istusid otsa. Minul libises seekord granaat sõrmede vahelt läbi ja lõhkes otse selja taga: 28 kildu opereeriti välja. Nüüd mõtlen: õnn, et peos ei lõhkenud.” Üks suurem kild on jäänud ta igaveseks kaaslaseks, mälestuseks Neveli lahinguist.
Oli teinegi juhtum. Ühel päeval tuli korraldus – üheksameheline grupp peab minema vaenlase tagalasse ja kaasa tooma “keele”. Üheks keeletoojaks määrati ka Harald. Aga just enne väljumist asendati ta teise mehega. Grupp läks ja mitte ükski neist ei pöördunud tagasi. Kuidas need üheksa siit ilmast lahkusid jääb igavesti saladuseks.
 est.svg){kind=small}
