Krahv Hyazinth Strachwitz von Gross-Zauche ja Camminetz ehk Hyazinth von Strachwitz

Koostas: Tauno Rahnu

Krahv Hyazinth Strachwitz von Gross-Zauche ja Camminetz e. Hyazinth von Strachwitz sündis 30. juulil 1893 Ülem-Sileesias Grossteini lossis. Vastavalt oma Sileesia maahärrade suguvõsa üle 700 aastasele traditsioonile sai tema, kui pere esimene poisslaps ja krahvitiitli pärija nime 12. sajandi Sileesia pühaku Püha Hyazinth´i järgi, kellele oli pühendatud ka perele kuuluv kabel. Tema perekonnal oli väga pikk sõjaväeline ajalugu, mis ulatus mongolite Euroopa-invasiooni aegadesse ja Legnica lahinguni 15.04.1241. Kümme tema enda pere liiget hukkusid 13. sajandi lahingutes mongoli hordidega. Järgides oma suguvõsa kuulsusrikast traditsiooni, läks von Strachwitz Berliini, et saada korralik Preisi sõjaväeline koolitus. Pärast paari aastat intensiivseid treeninguid ja õpinguid võeti von Strachwitz vastu eliitsesse “Garde du Corps” kürassiiride ratsarügementi. See eliitüksus oli loodud 1740. aastal Preisi kuninga Frederick Suure poolt kui imperaatori ihukaitseüksus.

Sellesse kuulumist loeti kõige auväärsemaks kogu Saksa sõjaväes. Üksuse patrooniks oli keiser Wilhelm II isiklikult. Samal ajal alustas von Strachwitz õpinguid Lichterfelde Sõjaväeakadeemias. Von Strachwitz näitas ennast sõjakoolis väga hea sportlasena, saavutades eeskujulikke tulemusi laskmises, ratsutamises, vehklemises ning kergejõustikus. Oma heade tulemuste tõttu peeti teda väga tõenäoliseks kandidaadiks Saksamaa olüpmiameeskonda 1916. aasta olümpiamängudel. Von Strachwitzi lahtine pea, taiplikkus ja hea suhtlemisoskus tegid temast kiiresti ühe oma kursuse liidri. Sõjaväeakadeemias sai von Strachwitz heaks sõbraks veel ühe tulevase sõjanduslegendiga, Manfred von Richthofeniga, kes sai hiljem kuulsaks kui Punane Parun. Von Strachwitz lõpetas sõjaväeakadeemia klassi parimate hulgas.

I maailmasõja puhkemine ei lasknud von Strachwitzi olümpialootustel täituda. Ta läks ratsaväeleitnandina läänerindele, kus sooritas väikeste ratsasalkade eesotsas kaelamurdvaid luuremissioone sügavale prantslaste tagalasse. Nendel missioonidel kerkis eriti esile üks von Strachwitzi iseloomujooni – hulljulgus, mis oli segatud originaalse mõtlemisega. Kaasaegsete sõnul kahvatusid von Strachwitzi vägitükkide kõrval isegi Dumas´ musketäride trikid.

Juhtides väikeseid ratsaüksusi, kogus von Strachwitz olulist luureinfot ja korraldas sabotaažiakte. Nii mõnigi kord ulatusid tema reidid isegi Pariisi äärelinnadeni. Paar kuud peale sõja algust oli von Strachwitzi juba autasustatud Raudristi II ja I klassi ordenitega. Olles oma reididel rindejoone taha tihti pääsenud vaid üle noatera, oli vaid aja küsimus, mil “Viimase ratsamehe”, nagu teda tollal kutsuti, õnn pöördub.

1914. aasta lõpus, ühe oma järjekordse operatsiooni käigus sai kogu von Strachwitzi üksus läbimärjaks. Põgenedes prantslaste eest, riietas krahv oma mehed umber tsiviilriietesse, et ta mehed ei külmetuks. Kuid peatus, mille von Strachwitz oli ette võtnud mõeldes oma meeste tervisele, oli olnud siiski liiga pikk ja von Strachwitz koos oma meestega vangistati. Von Strachwitz mõisteti surma kui spioon, kuna oli sõjaliste ülesannete täitmisel luurajana kandnud tsiviilrõivaid. Siiski muudeti see otsus ära ja ta saadeti sõjavangide laagrisse. Ta üritas laagrist ühe korra põgeneda, kuid sai raskelt vigastada. Vangilaagrist ta siiski pääses, teeseldes edukalt hullumeelset.

Peale sõda Saksamaale tagasi pöördunud, jäi von Strachwitz ratsaväeohvitserina Reichswehri koosseisu, 7. Ratsaväerügementi. Veendunud rahvuslase ja antikommunistina astus ta samal ajal Ülem-Sileesia Freikorps´i etteotsa. Punased Spartakusbundi pooldajad ja kommunistidest poolakad külvasid anarhiat ja vägivalda kõikjal ta kodukandis. Von Strachwitz osales kümnetes tänavalahingutes nende vereimejatega, kes üritasid saada enda valdusse ka tema perekonna maid. Pärast lahingute võidukat lõppu hakkas ta kodumõisa pidama. Põllumehe amet ei pakkunud aga talle piisavat rahuldust.

1934. aasta suvel viibis von Strachwitz reservohvitserina sõjaväemanöövritel Breslau lähedal ja oli lummatud uuest väeliigist taasloodavas Saksa armees – tankivägedest. Pikemalt mõtlemata kirjutas ta avalduse, et astuda tankivägedesse. 1935. a. saadeti ta Eisenachi, kus formeeriti 2. Soomusrügement, millest sai hiljem 1. Soomusdiviisi tuumik. Peagi sai ta majori auastme.

Pataljonikomandörina 1939. aasta Poola kampaania ajal näitas von Strachwitz, et vanad trikid polnud ununenud. Taas sai ta kuulsaks oma hulljulgete reididega sügavale rindejoone taha, kaasas vaid käputäis tanke.

Von Strachwitzil oli oskus säilitada selget pead ka siis, kui näis, et kõik asjaolud on tema vastu ja olukord lootusetu. 1940. aasta Prantsuse kampaania ajal, ühel oma järjekordsel luureretkel sattus von Strachwitz ühe Prantsuse linnakese äärde. Linnas asuv prantsuse garnison avastas von Strachwitzi tanki ja suunas oma kahurid tema peale. Taibates, et on tulnud liiga kaugele ja taganemisel lastakse ta tank puruks, ei löönud ta verest välja. Ta peatas tanki, astus maha ja kõndis külma rahuga üksi linnakesse. Ta nõudis kokkusaamist garnisoni ülemaga, kellele ta teatas oma veatus prantsuse keeles, et kui prantslased kohe alla ei anna, avab lähedases metsatukas asuv tankirügement linnale tule. Peale hetkelist kõhklust pani prantsuse garnison relvad maha ja andis alla!!!

Operatsiooni “Barbarossa” alguses juhtis ooberst von Strachwitz 18. Soomusdiviisi 18. Soomusrügemendi 1. pataljoni. 22. juunil 1941 sai von Strachwitz ülesandeks tugevadada sillapead teiselpool Bug´i jõge, mis oli tugeva rünnaku all. Von Strachwitz täitis ülesande temale omapärase täpsusega ja nagu ikka, ei suutnud sellega veel piirduda. Saksa üksused läksid tema järel üle rünnakule, tungisid läbi vaenlase kaitseliinide, külvates kaost ja hävingut. Just siin, idarindel, sai von Strachwitz endale hüüdnime “tankikrahv”.

Peale kuuepäevast kiiret edasiliikumist üritasid venelased vasturünnakut, et lõigata põhiüksustest ära kiirelt ees liikuv 1. Soomusgrupp ning see siis hävitada. Dubno all puhkenud tankilahingut peetakse II maailmasõja suurimaks enne Prohhorovka lahingut. Paljuski jälle tänu von Strachwitzi tankidele said venelased purustava kaotuse osaliseks. Selle eest autasustati krahv Hyazinth von Strachwitzi 25. augustil 1941 Rüütliristiga.

Von Strachwitzi üksus jätkas vene väeosade purustamist. Viha kommunistide vastu, mis oli temaga kaasas käinud I maailmasõja lõpust saadik, kannustas teda tagant. Kuid von Strachwitz tegi oma alluvatele selgeks, et see viha ei tohi laieneda kohalikele elanikele, vaid peab piirduma kommunistide ja politrukkidega. Sama, 1941. aasta lõpus autasustati von Strachwitzi veel ühe kõrge ordeniga, Saksa Ristiga kullas.

1942. aastal ülendati von Strachwitz kolonelleitnandiks ja 18. Soomusrügemendi komandörina liikus ta kindral von Pauluse 6. armeega Stalingradi poole. Just von Strachwitzi tankid jõudsid 1942.aasta augustis esimestena Doni äärde ja kaks nädalat hiljem Volga äärde, purustades seejärel ootamatu hoobiga Stalingradi lennuvälja, hävitades seal 158 lennukit.

1942.a. lõpus sattus krahv koos 6. armeega Stalingradi all piiramisrõngasse. Taas näitas von Strachwitz ennast ületamatu tankikomandöriga, mängides üliolulist rolli venelaste tagasihoidmisel. Ühel oma järjekordsel reidil Stalingradi koti põhjaosas korraldas ta vaenlase tagalas eduka varitsuse, kus von Strachwitzi rügement hävitas tunni ajaga 105(!) vene tanki, kaotamata ise ühtegi. Sellise fenomenaalse vapruse ja lahinguoskuste demonstratsiooni eest autasustati 13. novembril 1942 von Strachwitzi Tammelehtedega Rüütliristi juurde. Varsti peale seda sai von Strachwitz raskelt haavata(sõja jooksul 13 korda!) ja toodi lennukiga piiramisrõngast välja. Von Strachwitzi piiramisrõngasse jäänud üksus hävis!

Jaanuaris 1943 määrati von Strachwitz eliitse Soomusgrenaderdiviisi “Grossdeutschland” juurde värskelt loodu tankirügemendi “Grossdeutschland” komandöriks. Rügement koosnes “Tiiger” tankidest, mis oli Wechrmachti üksuse kohta üpriski ebatavaline. “Grossdeutschlandi” koosseisus osales von Strachwitz rasketes lahingutes Harkovi all. Ühel õhtul avastas von Strachwitz, külastades üht oma vaatluspunkti, suure kolonni vene tanke T-34, mis liikusid otse tema üksuse positsioonide suunas. Kui vene soomukid pimeduse saabudes peatusid, asus von Strachwitz tööle. Ta asetas oma Tiigrid varitsuspositsioonidele ja maskeeris nad. Kui esimesed koidukiired olid andnud piisavalt valgust, hakkasid venelased taas liikuma. Von Strachwitzi Tiigrid ootasid. Ootamine võib olla sõjas üks kõige raskemaid asju, kuid krahvi mehed olid distsiplineeritud ja ootasid käsklust tule avamiseks. Kui see tuli, avanesid põrguluugid. Vähem kui 10 minutiga oli üle 20 vene tanki purustatud. Veel terved asusid kiiruga taganema. Nagu see “tankikrahvil” juba kombeks, ei lasknud ta neil nii kergelt pääseda ja asus neid jälitama. Päeva lõpuks oli kogu kolonn hävitatud. Ainult üks von Strachwitzi Tiiger sai märkimisväärseid kahjustusi, kuid need parandati ja kogu rügement naases kaotusteta.Selle eest autasustati von Strachwitzi 28. märtsil 1943 Mõõkadega Rüütliristi juurde, olles 27. Wechrmachti ohvitser, kes nii kõrge au osaliseks sai.

Seejärel võttis von Strachwitz osa lahingutest Kurski kaarel 1943. a. suvel. Sel ajal tekkisid tal lahkhelid “Grossdeutschlandi” komandöri, kindral Walter “Papa” Hoernleiniga, kelle juhtimismeetodeid von Strachwitz heaks ei kiitnud. Järgnes saksa vägede kaotus ja taganemine. Neil päevil näitas von Strachwitz, et ta pole mitte ainult ületamatu ründaja, vaid ka hea kaitselahingute pidaja. Ta õppis kiirelt ära vene komandöride tegevusmallid ja korraldas kiireid vasturünnakuid vaenlase tiibadele ja tagalasse. Novembris 1943 lahkus von Strachwitz siiski “Grossdeutschlandi” diviisist, tuues põhjuseks halva tervise, kuigi peamiseks põhjuseks oli arvatavasti siiski arusaamatused diviisi komandöriga.

Peale kuuajalist puhkust naasis von Strachwitz rindele ja oli lühikest aega 1. Soomus-diviisi komandör. 1. aprillil ülendati von Strachwitz esimese Wehrmachti reservohvitserina kindralmajoriks. Selleks ajaks oli “tankikrahv” saavutanud legendaarse kuulsuse. Oma käitumiselt jäi von Strachwitz ka idarindel aristokraadiks. Tema väljanägemine oli alati laitmatu, ta magas pidžaamas, tal oli kaasas suur parima prantsuse konjaki kogu ning ta eelistas, et tema poole pöörduti mitte sõjaväelise auastme, vaid krahvi tiitliga. Sellal lahkus ta Wehrmachtist ja liitus Waffen-SS’iga kus talle omistati SS-Brigadeführeri ja General der SS auaste.

Varsti peale seda viidi von Strachwitzi üksus armeegrupi “Nord” alluvusse. Armeegrupi “Nord” tankivägede juhatajana paistis von Strachwitz 1944. a. märtsis ja aprillis silma lahingutes Narva all, juhtides kaht edukat vasturünnakut Punaarmee sillapeade vastu. 15. aprillil 1944 omistati von Strachwitzile nende lahingute eest Saksa üks kõrgemaid autasusid – Tammelehed Mõõkade ja Briljantidega Raudristi Rüütliristi juurde, mida anti üldse välja vaid 29 inimesele. Nii kõrgelt hinnati von Strachwitzi teeneid peale isikliku vapruse ka seetõttu, et võidukad lahingud Narva all olid näidanud soomlastele, et Saksamaa suudab Eestit kaitsta ja seetõttu soomlased katkestasid rahuläbirääkimised Staliniga.

Peale seda saadeti von Strachwitzi üksus Riia alla, et taastada katkenud ühendus armeegruppide “Mitte” ja “Nord” vahel. Tukumsis korraldasid von Strachwitzi 10 Tiigrit üllatusrünnaku T- 34 pataljonile ja hävitasid need. Sealt tormas krahv peatumata Riia peale ja vallutas linna punaste käest tagasi. Selle operatsiooni käigus võttis von Strachwitzi võitlusgrupp 18 000 vangi(!) ja sai sõjasaagiks suure hulga tehnikat ja relvastust.

Selleks ajaks olid olud Kagu-Eestis sakslaste jaoks muutunud katastroofiliseks. Punaarmee oli nende kaitseliinidest läbi murdnud ning hoolimata eestlastest väeosade visale vastupanule Sinimägedes liikunud juba Emajõeni. Seetõttu toodi von Strachwitzi “tuletõrjeüksus” kiirkorras Elva alla, et seal anda ootamatu löök, millega sakslased lootsid Tartu päästa. Võitlusgrupp “Strachwitz” koosnes u. 30-st tankist, mida toetasid suurtükidivisjon ja üks pioneerikompanii. Siis juhtus aga õnnetus. 23. augusti öösel sõitis von Strachwitzi Elva poole kihutanud maastikuauto Sangaste mõisa juures täiel kiirusel teelt välja. Von Strachwitz ja tema tankiüksuse operatiivosakonna ülem said raskelt vigastada. Krahvi vigastused olid nii rängad, et arvati, et haigevoodist ta enam ei tõuse. Nagu sellest veel vähe oleks, teatati väegrupi “Nord” juhtkonnale, et õhuäss Rudeli kuulsad sööstpommitajad Stukad viiakse mujale. Sellega oli plaanitud rünnak Elva all tegelikult määratud nurjumisele. Sellele vaatamata otsustati rünnakuplaan käiku lasta, kuigi selle kaks otsustavat komponenti – von Strachwitzi isik ja tankidele vajalik õhutoetus – olid ära langenud. Järgnes katastroof. 1944. a. 24. augusti hommikul alanud Tamsa lahingus purustati peaaegu kogu von Strachwitzi üksus – rivvi jäi vaid sadakond meest ja 3 lahinguvõimelist tanki. Tamsa lahingu kaotamisega oli Tartu saatus otsustatud ja 26. augustil linn langes.

Hoolimata koljuluu murrust ja muudest rasketest vigastustest, oli von Strachwitz paari kuu pärast juba uuesti rivis. 1945. a. algul asus ta juhtima Bad Kudovas loodud soomusgruppi, olles ise veel karkudel. Oma viimased lahingud pidas “tankikrahv” selle üksuse eesotsas oma kodukohas, Ülem-Sileesias, püüdes takistada Punaarmee edasitungi. Ehki tema üksuse ressursid olid äärmiselt piiratud ja mehed vähese väljaõppega, suutis ta ka seal hävitada veel sadu vastase tanke ja palju muud sõjatehnikat. 1945. aasta aprillis murdis von Strachwitzi üksus välja piiramisrõngast Tšehhoslovakkias ja tungis Baierini, kus von Strachwitz alistus ameeriklastele. Von Strachwitz kaotas sõjas ühe oma poja ja ta naine hukkus sel ajal, kui ta oli vangilaagris ja tema maad Sileesias okupeeris Punaarmee.

Peale vabanemist kutsus Süüria valitsus ta nõustajana tööle, et ta aitaks üles ehitada Süüria põllumajandust ja armeed, kuid pidi sealt riigipöörde tõttu varsti lahkuma. Ta alustas uut elu Lääne-Saksamaal, Chiemsee´s Baieris. Von Strachwitz abiellus uuesti ja teda õnnistati ka uute järglastega. Krahv elas tagasitõmbunult oma maamajas kuni oma surmani 1968. a. 25. aprillil. Krahvi matuse korraldas Bundeswehr koos auvalvega, näidates nii üles oma austust kuulsale sõjamehele. Krahv Hyazinth von Strachwitz maeti Grabenstätti külla Baieris.

Selline oleks siis selle kange sõjamehe lühike elulugu. Kahjuks on tema elust teada tunduvalt vähem, kui tavaliselt sellise kaliibriga meestest. Seda eelkõige seetõttu, et von Strachwitz ei pidanud mingisugustki päevikut ja ei kirjutanud ka hiljem autobiograafiat. Tema sõjaväeteenistuse andmed on samuti lünklikud, kuna 16. Soomusdiviisi paberid hävisid Stalingradi all. Kuid üks on selge, krahv Hyazinth von Strachwitzi nimi kirjutatakse kuldsete tähtedega Saksa armee kuulsusrikkasse ajalukku.

Krahv Hyazinth Strachwitz von Gross-Zauche ja Camminetz ehk Hyazinth von Strachwitz

Samal teemal veel: